Eda Aavik
Lihula Gümnaasiumi õpetaja
“Jälle kordub kõik, kordub uuesti” – oleks ma saanud laulda sel sügisel, mil esimese klassi juhatajana koos koolijütsidega ühist teekonda alustasin. See on kuues kord uuesti nullist minema hakata, mis ühtlasi tähistab minu 25. tööjuubeli aastat Lihula Gümnaasiumis.
Eesti keele tunnis sõnu liites saime kokku “puupõld”. Järgmisel päeval oli ühel poisil kaasas raamat, kus oligi juttu puupõldudest ja ta tutvustas seda kogu klassile. Esmapilgul tundub väike seik ühe tavalise klassi elust, kus õpetaja lubab õpilasel tutvustada kaasavõetud raamatut.
Lugu võiks siin lõppeda, aga ometi tõmbas see väike sõna kaasa terve klassi. Mina vormistasin tellimuse ja ostsin selle raamatu ka endale. Mõned päevad hiljem tuli oma raamatu saamise lugu jutustama järgmine poiss. Ja siis veel üks.
Ja siis tuli üks tüdruk, kes väga huvitavalt ja asjalikult rääkis ning peatus eraldi nahkhiirte peatüki juures, sest olime loodusõpetuses just nendest rääkinud. Korraga ütles ta, et on ka selliseid nahkhiiri, kes imetajate ja inimeste verd imevad. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja hüüatasin: „Misasja! Verd imevad nahkhiired?“
Vaatasin raamatut, kus oligi kirjas, et sellised nahkhiired elavad Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Pidin siis tunnistama, et vaat kui tore, sain täna teada ühe uue asja, mida ma enne ei teadnud. Esimeses pingis istuv poiss aga õpetas: „Sa ära enne ütle, kui sa täpselt ei tea.“
Mul ei olnud töökavas kirjas, et on raamatututvustus. See lihtsalt juhtus nii. Õpetajana soovin, et nad julgeks ja oskaks selgelt oma arvamust avaldada. Turvaline ja sõbralik klassikollektiiv on alustuseks õige koht.
Pean tunnistama, et on juhtumeid, kus õpilastel tuli mind kaasa vedada. Nad on pannud mind uskuma, et ettevõtmine õnnestub. Igal aastal on koolis sõbrapäeva laat. Lastes kinnistus mõte, et nemad hakkavad kohapeal vahvleid valmistama. Esimese hooga polnud ma kuigi suures vaimuses. Milline mökerdamine! Kust leida mitu vahvlimasinat?
Minu kahtlustest hoolimata laat toimus, koolimajas levis magus lõhn ja meie klassi õpilased müüsid vahvleid. Vanemate lahkel loal oli laual kolm vahvlimasinat. Mina olin õnnelik koos lastega, sest oli tõeliselt vahva ettevõtmine. Teenitud raha kasutati klassiõhtu korraldamiseks.
Õpilane ja õpetaja. Kes kaasab keda? Arvan, et koolis peabki see olema vastastikune protsess. Kui õpetajana näidata erinevaid võimalusi, äratada huvi ja kuulata ning minna kaasa laste ideede ja loovusega, võib kindlasti midagi huvitavat välja tulla.
Tegemist on lühendatud versiooniga veebiajakirjas Märka Last ilmunud kogemusloost “Kes kaasab keda, ütle seda?”
