Kaja Rasmann
Kumna Kultuuriaida juhataja
Tänane ühiskond on nii kiires muutumises – me istuksime nagu kiirrongi peal ja vaataksime aknast välja. Tuhisedes tuiskame mööda imelistest hetkedest ja isegi hingata pole aega. Ahjaa, me ju tavaliselt ei vaata enam isegi aknast välja, vaid meie silmad on nutiseadmes.
Meie tubades on iga päev nagu suur elevant, mida keegi tunnistada ei taha. Oleme sageli hädas, sest me ei suuda ja ei oska lapsi kaasata. Seda ongi aina keerulisem päriselt teha, kuna see on igapäevane pingutus, kuidas võistelda laste tähelepanu eest.
Jah, kaasamine ongi keeruline, seda ei saa kuidagi eitada. Mugavustsoonist välja tõstmine pole võrreldav aastate taguse situatsiooniga, kus sõber hüüdis akna all: „Heia, tule õue mängima!“
Olen aastaid laste ja noortega töötanud ning ikka ja jälle mõtlen, et see tänane seis on veel ju tegelikult isegi hea seis. Ikka veel on lapsi ja noori, keda kõnetab see miski, mida saab kogeda väljaspool arvuti- ja nutitelefoni ekraani.
Öös on asju
Olen aastaid vedanud sellist sündmust nagu öölugemine. Ah et mida see endast kujutab? Lapsed tulevad majja koos oma raamatute ning kõige muuga, mida läheb vaja magamiseks aidas. Sellel lugemisööl loevad nad oma raamatuid kõva häälega teistele ette. Mitte keegi ei kommenteeri, sest me oleme nii kokku leppinud. Keegi ei muiga, kui väike konarus oli sees või midagi valesti läks. Nii nad teavad ja usaldavad, et see on koht, kus ei anta hinnanguid. Siin saab lihtsalt olla.
Unistuste rand
Mulle meeldib olla lastega koos ja päriselt kohal. Mõnikord unustame me aja ja selle kulgemise. Me lihtsalt oleme. Ühel õhtul oli väikestel vaja peale trenni meisterdada unenäopüüdjat. Kui juba laps ütleb, et tahab midagi meisterdada, löövad minu silmad kohe väga särama. On lapsi, kes juba aida uksest sisse astudes küsivad: „Kas täna meisterdada saab, saab?“ Muidugi saab, alati saab. „Ei, seda karpi ma ära ei kingi, selle ma panen oma tuppa. Siin peal on minu unistuste rand ja kui ma kunagi sellise ranna üles leian, siis on mu unistus täitunud,” mõtiskleb üks kinkekarpi meisterdav Nööp.
Kuulan, mõtlen ja usun, et see rand leitakse. Usun, et kui ka meie täiskasvanutena oskaksime endiselt laste moodi visualiseerida, oleks palju rohkem täitunud unistusi.
Tegemist on lühendatud versiooniga veebiajakirjas Märka Last ilmunud kogemusloost “Kui silmad säravad, on kaasamine lihtsam”.
