Eliise Lohk
I koht Teeviit loomekonkursi 7–12-aastaste luule vanusegrupis
Muutus ja ego
Tõega kriipides hingel’ teen valu,
poetan end silmi kui tulijää.
Inimkond tulevat enam ei talu –
on hirm, et armastus pimedaks jääb.
Kui kõik on selge, siis milleks veel vaja
valetada, sajatada, lubada?
Mõttetust lootusest kindluse rajan,
muutus’murega ehin tuba ma.
Peale luuletuse lugemist võid proovida järgmiste küsimuste abil mõelda selle sõnumile:
- Millest luuletus räägib?
- Mis sõnad tunduvad kõige rohkem luulelised?
- Miks tuleb muutustest avatult kõneleda?
