Egle Pent on ligikaudu 400 elanikuga Simuna aleviku avatud noortekeskuse ainus töötaja. Tema pühendumus peegeldab tänavuse noorsootöö nädala sõnumit „Noore kõrval. Päriselt.“, näidates, kuidas üks noortesse uskuv ja neid toetav täiskasvanu saab luua võimalusi ka väikeses kogukonnas. Tänavu pälvis Egle aasta noorsootöötaja tiitli. Täispikk vestlus on vaadatav ka YouTube’is!
Noored märkavad, kas oled päriselt kohal
Simuna noortekeskusesse sisenedes jõuavad noored esmalt kööki, kus neid tervitab Egle. See on teadlik valik – ta soovib olla noorte jaoks nähtav ja kättesaadav juba hetkest, mil nad uksest sisse astuvad. „Ma tahan neid kohe tervitada ja ma ei taha olla kuskil taga kontoris,“ selgitab ta.
Ühel hetkel hakkas Egle märkama midagi kummalist. Varem jäid noored köögilaua juurde juttu ajama, nüüd imbusid nad vaikselt teistesse ruumidesse. Lõpuks tuli üks noor tema juurde, vaatas talle otsa ja ütles, et läheb peale tervitamist teistesse ruumidesse ära, sest Egle teeb ju arvutis tööasju.
„Ma ütlesin, et ma ei tee tegelikult arvutis tööasju. Minu töö ongi teiega vestelda,“ meenutab Egle.
Põhjus oli lauanurgal lahti olev sülearvuti. Egle pani sinna kirja saabuvate noorte nimed, sest noortekeskuses peetakse logiraamatut. Noored nägid aga ainult seda, et täiskasvanu trükib midagi, ja otsustasid teda mitte segada. „Nende jaoks oli isegi see väike arvuti lauanurgal piisav, et tunda, et ma ei ole päriselt siin.“
Sülearvuti kolis kapi peale ja noored hakkasid end ise sisse logima. Tänaseks teevad nad seda hoopis kingituseks saadud tahvelarvutis. Egle sõnul tähendabki noore kõrval olemine just seda: „Iga päev, kui ma olen noortekeskuses, olen ma päriselt nende jaoks olemas.“
Tahtis saada lasteaiaõpetajaks, aga jõudis hoopiski noortekeskusesse
Üheksanda klassi lõpus teadis Egle kindlalt, et temast saab lasteaiaõpetaja, ja seda asutus ta ka õppima. Noortekeskuses ta ise noorena ei käinud. Ta elas alevist kaugel, päevad olid täis huviringe ja kõikvõimalikud käimised sõltusid bussidest.
Kui tema vennad hakkasid noortekeskuses käima, tekkis Eglel oma ettekujutus, milline noorsootöö võiks olla. Ta ütles välja, et kui keskusesse hakatakse uut inimest otsima, siis ta sinna ka kandideerib. Mõne nädala pärast ilmuski kuulutus. „Ema ütles, et nüüd sa selle mõtte õhku viskasid, nüüd lähed ja proovid,“ meenutab Egle.
Noorsootööd ta eraldi õppinud ei ole. Alushariduse pedagoogi eriala andis talle hea aluse, ülejäänu on tulnud kogemuse, koolituste ja õpirännete kaudu. Kui Egle on koolitusel, peab noortekeskus kinni olema, sest ta on majas ainus töötaja. „Aga see, mille ma sealt kaasa toon, on jälle noorte heaks,“ ütleb ta.
Autorid Rene Riisalu ja Heili Tammus
Mäng on viis jõuda nooreni
Noorsootöö kohta kuuleb Egle tihti, et see on lihtne töö: mängid päev läbi, korraldad üritusi ja käid väljasõitudel. Mängud ja üritused on osa ülesannetest, kuid nende taga on töö, mida kõrvalt ei näe.
„Kui ma hüppan noore juurde ja ütlen, et hakkame nüüd vestlema, siis ta läheb lukku ega vaata mulle võib-olla terve päeva otsagi,“ selgitab Egle. Kui ta aga küsib, kas mängiks Unot, tekib laua taga jutt iseenesest. Mängu ajal saab küsida, kuidas läheb, ja tekib side.
Üritusi ei korralda Egle noorte eest, vaid koos nendega. Ööbimisõhtu plaani teevad noored ise, Halloweeni diskot ja väljasõidud arutatakse noortega läbi. „Elu on näidanud, et kui sa hakkad ise arvama, mida noored tahavad, siis sa arvad valesti,“ ütleb ta.
Mõni noor tuleb noortekeskusesse nagu väike hall hiireke, kes ei julge midagi öelda ega teha. Egle otsib tema tugevad küljed üles ja annab talle väikeseid väljakutseid, millest tekib eduelamus.
Üks näide on noorelt noorele kokkamised. Idee viskas õhku Egle, retsepti otsivad ja kokkamise juhendamise viivad läbi noored ise. Alguses tahtsid nad, et Egle oleks kõrval ja aitaks rolle jagada. Nüüd toimuvad kokkamised juba kolmandat aastat. „Minu roll on lihtsalt olla. Ma olen seal ja näen, kuidas neis on kasvanud enesekindlus.“
Süda, mida kõrvalt ei näe
Küsimusele, mida inimesed noorsootöös kõige vähem märkavad, vastab Egle kohe: südant ja hoolt, mis sellesse töösse läheb. Väikeses kogukonnas kasvavad noored noorsootöötajale südamesse. „Nad ütlevad vahel, et sa oled meie noorteka emps,“ naerab ta.
Sellel on ka teine pool. Rasked olukorrad noorte elus mõjutavad ka noorsootöötajat ennast. „See ei ole ainult tore lauamängude mängimine,“ ütleb Egle.
Raske poole kaaluvad üles hetked, kui noored saavad teha midagi, mis tundus võimatu. Igal aastal teeb Egle noortega unistuste tahvli ja palub neil mõelda suurelt. Tänavu said eelmisel aastal tahvlile lisatud noortefestival ja noorte lemmiku artisti kontsert augusti lõpus Simunas noorte algatusel ka päriselt teoks.
Süda, mida kõrvalt ei näe
Egle sõnul annab täiskasvanu olemasolu noorele tiivad. Paljud noored ei usu endasse, sageli tuleb seda ette ka täiskasvanutel. Seepärast on oluline, et kõrval oleks keegi, kes julgustab ja ütleb: sa suudad!
„Noorel on vaja vähemalt ühte täiskasvanut, kes usuks temasse juba siis, kui ta ise veel ei tea, milleks ta võimeline on,“ ütleb Egle.
Ta näitab noortele ka seda, et ka täiskasvanu kardab. Avalikud esinemised teevad ka teda ennast ärevaks. „Ma olen kolmkümmend pluss ja ka mina kardan. Uued asjad on hirmsad. Aga kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et see ei meeldi sulle ja sa rohkem ei tee. Aga kõige parem, mis saab juhtuda, on see, et sa lõid midagi ägedat.“
Vaata täispikka vestlust Youtubest
Blogiartikkel on valminud 2026. aasta üle-eestilise noorsootöö nädala “Noore kõrval. Päriselt.” raames
Toimetas Kristjan Heinmets
