Mait Sander Nõlvak on noortevaldkonna eestkõneleja, kes on juba noorest peale aktiivselt osalenud õpilasesinduses, noortevolikogus ja erinevates noorte algatustes. Juba teismelisena juhtis ta oma esimest projekti. Täna seisab ta selle eest, et noori kaasataks päriselt, mitte linnukese pärast. Täispikk vestlus on vaadatav ka YouTube’is!
Tema lugu on otseses seoses tänavuse noorsootöö nädala sõnumiga „Noore kõrval. Päriselt.“, tuues esile täiskasvanute rolli noorte võimestamisel – noorte usaldamise, julgustamise ja neile tegutsemisvõimaluste loomise kaudu. Nüüd julgeb ta ise minna omavalitsustesse ja öelda otse, et noori tuleb kaasata päriselt, mitte linnukese pärast.
Maidu suured ideed tulevad tavaliselt öösel. Ta üritab magama jääda, aga mõte hakkab peas ketrama ja ta saab aru, et enne kella kolme-nelja und ei tule. Nii sündis ka tema esimese suure maakonnaülese projekti idee.
„Ma arvan, et kell oli äkki neli-viis hommikul, kui ma helistasin oma mentorile,“ meenutab Mait. „Ma ei tea, kui õnnelik ta oli selle üle, et ma sellisel kellaajal talle seda mõtet esitasin.“
Mentor ütles, et see on väga hea mõte, ja pakkus, et arutavad seda edasi siis, kui mõlemad on end välja puhanud. Sellest kõnest kasvas projekt, millega tulid kaasa ka teised, ja hiljem MTÜ. „Kui sa ise millessegi piisavalt usud, suudad sa panna ka teised uskuma,“ ütleb Mait.
Kõike ei jõua üksi
Juba väiksena otsis Mait üles vanemad ja aktiivsemad noored ning käis nendega igal pool kaasas. Ühel hetkel oli temast saanud teiste noorte jaoks eestvedaja ning eeskuju. See juhtus Maidu jaoks pigem märkamatult.
Tema teekonda kujundasid kõige rohkem hetked, kui täiskasvanud ütlesid noortele: „Jah, me loome teile võimaluse. Meie toetame, tehke oma projekt ära.“ Vahel oli see raha, vahel ruum, vahel muu tugi. „Need esimesed jah-sõnad ja korda läinud sündmused olid hetked, kus ma teadsin, et ma tahan seda veel teha. Veel suuremat, veel ägedamat,“ ütleb ta.
Mentor, kellele Mait tol ööl helistas, tuli tema ellu 2018. aastal. Nad on koos teinud palju projekte ja seisnud selle eest, et noorte hääl oleks kuulda ja näiline kaasamine kaoks.
Vastutusega tulid ka õppetunnid. Alguses ei osanud Mait ülesandeid jagada, sest ta tahtis kõik ise teha, täpselt nii, nagu ta ette kujutas. „Kõike ei jõua üksi teha ja ma pidin seda päris palju õppima,“ ütleb ta. Mentor aitas tal õppida delegeerima ja meeskonnas töötama.
Kõige parem tunne tuleb tema sõnul siis, kui projekt on valmis ja korda läinud. Ka siis, kui sealt tuleb kaasa mõni õppetund järgmiseks korraks. „Need on tunded, mis panevad tahtma seda veel rohkem teha.“
Pitsaõhtu kahel moel
Küsimusele, mida tähendab olla noore kõrval päriselt, vastab Mait näitega. Noored ütlevad, et teeks täna pitsaõhtu. Täiskasvanu võib vastata „jah, teeme“, aga ta läheb ka ise poodi ja toob vajaliku toidukraami ning teinekord teeb ise ka pitsa valmis. See pole päriselt noorte kaasamine, sest noored peamiselt sööjate rollis.
„Aga võiks ju olla hoopis nii, et väga hea, teeme pitsaõhtu, tehke poenimekiri, lähme käime koos poes ja teeme kõike koos,“ ütleb Mait. „See ongi noore kõrval päriselt olemine.“
Tema sõnul ei pea see olema alati suur projekt või konkreetne tegevus. Vahel on noorel mure või hea uudis, mida jagada. „Kui sa oled tema usaldusisik, siis just seal pead sa olema tema kõrval.“
Erakogu
Lase noorel ka eksida
Mait ei hoia iga hinna eest vigade tegemist ja eksimist ära. Kui ta näeb, et noor hakkab oma tegevusega jõudma punkti, kus tekib potentsiaalselt pisemat sorti viga, siis ta laseb noorel seda kogeda. Vead õpetavad rohkem kui mistahes õpetussõnad või jagatud tarkused. „Enda tehtud veast õpid sa kõige rohkem.“
Ta teab seda omast käest. Mitu korda on talle öeldud, et mingi asi ei tööta nii või naa. Ta on võtnud riski ja selle omal nahal ära proovinud ning tõdenud, et tõesti see niimoodi ei tööta. „Ja lõppude lõpuks ma õpingi enda tehtud veast.“
Maidu hinnangul on oluline, et noored saaksid kogeda eduelamusi ning tunneksid, et nende mõtteid kuulatakse ja neid kaasatakse. Sama tähtis on aga õppida toime tulema olukordadega, kus kõik ei lähe plaanipäraselt või mõni idee ei saa toetust. „Alati ei pea ütlema „jah“. Laseme ka põruda. Kõik ei pea alati ideaalselt minema.“
Hääl, mis jõuab kaugele
„Ma olen ju endiselt noor. Ma ei saa öelda, et noorena ma tegin nii ja naa. Ma endiselt teen kõike olles noor,“ ütleb Mait. Just varasemad kogemused on andnud talle julguse astuda astuda uudsetesse olukordadesse ning võtta osa erinevate asutuste tegevustest ja võimalustest – olgu selleks kohalik omavalitsus või omavalitsuste liit.
Seal räägib ta tihti sellest, mida peab näiliseks kaasamiseks: noored tuuakse kohale, et näidata, et nad on olemas, või võtab täiskasvanu noore idee ja teeb selle ise ära. „Ma julgen minna ja lihtsalt öelda: kuulge, mis nali see on? Anname noortele võimaluse, meil on ägedad noored olemas,“ ütleb Mait. „Kui sisu ei ole, siis miks on üldse vaja seda linnukest sinna teha?“
Tema sõnul aitab teda see, et ta saab rääkida oma kogemusest. „Mulle anti kunagi võimalus. Ma sain ise juhtida ja ise need katsumused läbi teha.“ Ühest öisest kõnest sai maakonnaülene projekt ja MTÜ, sest keegi kuulas.
Kõne, mis võetakse vastu
Intervjuu lõpus palusime Maidul lõpetada lause „noorel on vaja vähemalt ühte täiskasvanut, kes…“.
„Noorel on vaja seda ühte täiskasvanut, kes on alati nõus tema jaoks olemas olema, kes võtab tema kõne vastu mõne pöörase ideega kell neli hommikul. Seda, kes aitab noortel särada ja särab ka ise koos nendega ning laseb neil nii edu saavutada kui ka põruda ja õppida.“
Vaata täispikka vestlust Youtubest
Blogiartikkel on valminud 2026. aasta üle-eestilise noorsootöö nädala “Noore kõrval. Päriselt.” raames
Toimetas Kristjan Heinmets
